Suur aitäh ja sügav kummardus kõigile ürituse toetajatele:

Tele 2

New Balance

Track Log

Battery Hydro

Viva Sport

FB Jooksmine

FT Sport

Vomax

Brunner

Samelin

Delfi Sport

Ilma Teie abita oleks mul väga keeruline olnud oma unistust teoks teha.

Lisaks sooviksin väga tänada ka kõiki majutajaid – mul oli ääretult hea meel kohata nii palju abivalmis inimesi, kes võtsid mu vastu ja tegid kõik endast oleneva, et ma järgmisel päeval oleksin veel tugevam kui eelmisel. Oli kirjeldamatult soe tunne olla igal pool oodatud külaline.

Suur-suur aitäh minu perekonnale, sõpradele, sugulastele, tuttavatele ja ka minu jaoks täiesti võõrastele inimestele, kes mulle pöialt hoidsid ja pidevalt edu soovisid. Teie kõigi visiidid Eesti erinevatesse paikadesse, mõnusad jutuajamised, telefonikõned, smsid ja e-kirjad, ning mis seal salata ka külalistel kaasas olnud söögipakid hoidsid mul hinge sees. Teie toetus ei jäänud märkamata ja annan oma parima, et olla selle vääriline.

Sander 

18. juuli: Narva-Jõesuu - Narva – Auvere – Sinimäe

Hommikul sõime hoolega ja olin järjekordseks päevaks hästi valmis. Viimase nädala esimene päev ja algas lähenemine Tartule. Suutsin hoida võrdlemisi head tempot ja esimese otsaga jõudsime Narva välja. Puhkepaigaks valisime mõnusalt varju jääva trepi ühe kaupluse katusealuse all. Kõht oli veel võrdlemisi täis ja piirdusin rohke vee ja mõne tüki šokolaadiga. Õige pea jätkasime teekonda ja kuna kumbki meist suurem Narva ekspert ei olnud valisime teekonna tunde järgi. See osutus ka õigeks teeks, sest jõudsime päris piiripunkti kõrvale ja saime jäädvustada uhked pildid. Nüüd oli aeg uuesti Eesti südame poole hoida ja võtsime suuna elektrijaama poole. Meid peatas Narvas toimuva jooksuürituse korraldaja, kes mõtles et ehk olen ma parasjagu rada läbi jooksmas. Selgitasin talle, et ma olen hetkel ühte teist rada läbi jooksmas ja ta juhatas meile lahkesti kaardi peal teed elektrijaama poole. Kahjuks ei kasutanud me võimalust Selverist veevarusid täiendada ja jäime hiljem peale elektrijaama juures ekslemist veehätta. Olles lõpuks peale väikest tiiru õige teeotsa juurde tagasi jõudnud õnnestus edasine orienteerumine veatult, kuid joogi puudus tegi kõvasti liiga. Süüa julgesin vaid viinamarju, sest need tundusid ainsa asjana, mis kurku kinni ei jää. Leidsime ühe Auvere poole viiva kõrvalise kruusatee kenasti ülesse ja sattusime kohalike koerte põlu alla, aga mis veel olulisem – saime oma veepudeli ühe majapidamise juures täita. Päeva viimasel lõigul Sinimäe poole olin juba parasjagu väsinud ja kokkuvõttes oli see päev pigem raske kui kerge. Janol seisis veel ees kodutee Vokasse, et järgmisel päeval jälle mulle vastu sõita.

Rattal saatis Jano, majutajaks oli Evaldi ja Kai perekond

19. juuli: Sinimäe - Jõhvi - Vasavere - Edivere – Konsu

Sinimäelt oli plaan varakult alustada, et esimene lõik enne suuremat kuuma ära joosta. Mingil määral see ka õnnestus ja peale kümmet kohtusime Janoga Sillamäe kandis. Ta saatis mind tunnikese kuni esimese peatuspaigani ja kostitas mind vee ja võileibadega. Seejärel siirdus ta koju, et minna Eesti ringreisile. Mina tundsin ennast hästi ja jätkasin teekonda Jõhvi suunas. Õige pea hakkas kuum ja Jõhvi ei tahtnud väga kiiresti vastu tulla. Tanklas tegin traditsioonilise vee ja šokolaadi ostu ja jahtusin pikalt. Seal sündis ilmselt ka šokolaadi söömise rekord. Nii hea isu oli, et panin suure tahvli korraga nahka. Selle puhkepausi ajal analüüsisin ka järgmise päeva marsruuti ja mõistsin, et ilmselgelt on vaja abilist. Alustasin taas jooksmist, möödusin Viru vanglast ja peale kümmet kilomeetrit tegin poepeatuse Kurtnas. Märgates, et taevas läheb ohtlikult tumedaks kiirustasin õige pea edasi, kuid praktiliselt kohe peale jätkamist tuli koti rihm alumise kinnituse juurest õmblusest lahti. Kombineerisin mingi sõlme teise väiksema kõhu pealt fikseeriva rihmaga, aga sisuliselt tuli ikkagi käega rihmast kinni hoida. Õnneks polnud palju minna ja sain küll poole minutilise paduka, mis äkitselt järgi jäi, aga vahetult enne suuremat vihma jõudsin kohale ja pääsesin katusealuse alla. Seal panin kuivad riided selga ja jäin majutajat ootama. Kohale jõudes juhatas ta mind mu hubasesse tuppa ja sain pikalt puhata kuna kell oli saanud alles seitse. Nii oli mul hea võimalus ees ootavaks 65-e kilomeetriseks päevaks puhata.

Rattal saatis Jano, majutajaks oli Niinsaare Puhkekeskus

20. juuli: Konsu - Kivinõmme - Agusalu - Permisküla - Karoli - Remniku

Hommikul ootasin enne startimist ära Tartust uue kotiga saabuva ema, kes mind terve raske päeva vältel autoga saatis. Ilm oli kuum, parme oli terve päeva jooksul kohutavalt palju ja ehkki joosta iseenesest ei olnudki kõige raskem oli tegu ühe ebameeldivaima päevaga. Peatuspaikadeks olid üsna juhuslikud kohad, kuna mugavaid puhkepaikasid oli väga vähe või täpsemalt öeldes ei olnudki. Ühe sobivaima leidsime Jaama külas jõe ääres. Sai tehtud värskendav suplus ja parmegi oli tõrjutavas koguses. Veidi enne Vasknarvat kohtusime Contraga, kes hoolimata sellest, et oli just sealtpoolt tulnud käis ka minuga Vasknarvas ära. Sealt jätkasime jooksmist Remniku suunas ja nagu 65-e kilomeetrisile päevale kohane läks lõpp üsna vaevaliselt. Lõpuks olime kohal ja rõõm saavutatu üle oli suur. Lõppeesmärgi saavutamine oli väga lähedal ja sellest sai ka Contrale räägitud. Peale laagrilastele esinemist ja õhtusööki saime puhkama ja jäänud olid vaid viimased 3 päeva.

Majutajaks oli Remniku õppe- ja puhkekeskus

21. juuli: Remniku - Alajõe - Kauksi - Lohusuu – Vilusi

Contra jooksis minuga Kauksini ja vahepeale mahtus ka 2 lühemat sorti puhkepausi, kus sai pisut keha kinnitatud ja vedelikuvaru täiendatud. Kauksis läksime lahku ja üks Eesti jooksu sõber oli taas oma eesmärgid täitnud. Mina tegin Kauksis pika peatuse ja peale makaronide seedimist jätkasin enneolematult kuuma teekonda Lohusuu suunas. Iga varju all peatusin ja jõin vett. Muidu poleks pikka pidu olnud. Lohusuus tegin veel ühe pikema pizzapeatuse, et varju all veidi jahtuda. Hea meelega oleks midagi muud söönud, kuid kahe lisakilomeetri läbimise järgi poeni ja tagasi ka erilist isu ei olnud. Soetasin putkast mitu pudelit vett ja hakkas juba tunduma, et Vilusisse jõudmine on täiesti reaalne. Tuju tõusis ja Mustvee poole keeramise juures kõlasid ka ergutushüüded mehe poolt, kes oli ``paar`` õlut joonud. Peagi kohtasin ka Pihelit, kes teatas, et kui suunavaid viitasid suudan märgata peaksin õige varsti kohal olema. Nii oligi, et Ivo oli valmistanud minu jaoks väga vahvad suunavad viidad ja peale ujumas käimist oli täiesti võimalik kõik koos suveõhtut nautida.

Kaasa jooksis Contra, majutajateks olid Pihel ja Ivo perega

22. juuli: Vilusi - Mustvee - Kükita - Sääritsa - Kallaste - Alatskivi - Nina - Lahepera

Jäänud oli vaid 2 päeva ja iga kilomeeter tuli selle võrra natukene kergemalt. Järvelt puhus esialgu ka värskendav tuul. Kuskil tunni möödudes kohtasin Raja küla läheduses väga tuttavaid nägusid. Väga positiivse üllatusena olid mulle külla saabunud minu onu Toivo ja tema poeg Sven-Erik. Mõlemad läbisid minuga koos sel päeval ca 5 kilomeetrit ja Piibumäel tegime enne lahku minekut ka pikema istumise Toivo endise klassijuhataja juures, keda ta seal juhuslikult kohaliku poe juures kohtas. Edasi jätkasin mõneks ajaks üksinda. Kuum hakkas jälle liiga tegema ja veidi enne Kallastet tegin lühikese peatuse, et veidi jahtuda. Veidi enne Kallastet väga tähendusrikka Tartu maakonna sildi juures peatus auto järgmiste sugulaste – tädi Sirje ja Arnoga. Nad saatsid mind autoga päeva lõpuni ja tegime mõnusad söögipausid Kallastel ja Alatskivis, ning käisime ära Nina külas. Päeva viimane jooks Nina külast Laheperasse oli juba paras lust, sest mõte eelviimase päeva lõpetamisest tegi tunde üsna heaks. Laheperas võttis mind vastu minu ülikooliõde Leila. Õhtul tegin teekonna viimase saunaskäigu ja jäin hommikut ootama.

Kaasa jooksid Toivo ja Sven-Erik, autoga saatsid Arno ja Sirje, ning majutajaks oli Leila

23. juuli: Lahepera - Kolkja - Varnja - Koosa - Kavastu - Sirgu - Luunja - Kabina – Tartu

Viimast päeva tahtsin varakult alustada ja see mul ka õnnestus. Panin kella poole seitsmeks helisema ja kuigi üritasin kiirelt äratuskella kinni panna ärkas ka Leila ja tegi mulle kohvi. Sõin mõned võileivad, pakkisin viimast korda asjad ja pool kaheksa asusin teele. Esimese väikese puhkepeatuse tegin Varnjas, kus valmistuti Moskvitšide kokkutulekuks. Ema sõitis mulle autoga vastu ja viimasel päeval jooksid minuga kaasa vend Silver ja sõber Paul. Veidi jahedam ilm päeva esimeses pooles tegi jooksmise kergemaks ja kuigi teekond Koosast Kavastusse ei möödunud liiga kiirelt oli seda vaimselt siiski üsna lihtne joosta. Kavastust Luunjasse joostes läks ilm kuumemaks ja korra tundsime ka tõelist õhupuudust. Ehkki päike küpsetas meid lõpus kõvasti oli tuttavatel treeningradadel juba üsna ülev tunne joosta. Ihastes liitus veel ka Krista, kes oli mind rattaga mõnda aega jälitanud ja tegi meiega koos viimased kilomeetrid joostes kaasa. Annelinna spordimaja juures ootasid mind juba perekond, sõbrad, sugulased ja tuttavad. Otsisin veel asfaldilt ka stardijoont, kuid aeg oli selle jäljed jõudnud ära kulutada.

Kuuenädalane eneseületamine oli lõppenud ja alles jäid sellest vahvad mälestused, toredad uued tutvused, meenutused ilusatest paikadest ja lahketest inimestest.

Nädala jooksukontosse jäi 28 h.

11. juuli: Kuusalu - Andineeme - Tsitre – Pedaspea – Leesi

Oli väga lühike, kuid tõeliselt raske päev. Kuum ja äikesele eelnev lämbe ilm muutsid jooksmise raskeks. Lisaks oli eelmise päev pikk teekond jalgades. See oli ainuke päev, kus mul polnud päeva alustades vähimatki aimu, kus ma õhtul ööbin. Teadsin, et juhul kui peaksin hätta jääma on vaja jõuda Harasse, kus pidavat mingi majutusasutus olema. Jooksin esimese otsa Tsitresse ära, käisin ujumas ja väsimus isegi taandus pisut. Seejärel läks aga tõeliselt raskeks ja Pedaspeal tegin uue peatuse, et välja mõelda mis edasi saab. Vaatasin veidi oma telefonis ringi ja mulle tuli meelde, et Leesil on üks puhkemaja, mida välja üüritakse. Kuna mul midagi kaotada ei olnud panin sõnumi teele. Paari minuti pärast sain vastuse, et olen oodatud. See oli suur kergendus, sest väga pikaks teekonnaks ma sellel päeval võimeline ei oleks olnud. Lisaks sobis koht väga hästi ka minu plaanidega, et ikka kõigi poolsaarte tippudes ära saaks käia. Sealt oli Juminda poolsaare tippu üsna vähe minna (ca 7 km). Jätsin selle siiski järgmiseks päevaks, kuna õhtul vihma sadas.

Majutajaks oli Leesikalda puhkemaja  

12. juuli: Leesi - Juminda - Tapurla - Virve - Hara - Loksa - Suurpea – Pärispea

Öö läbi oli sadanud ja sama jätkus ka hommikul. See valmistas mulle suurt rõõmu. Temperatuur oli lõpuks ometi langenud ja õhku tuli väga hästi peale. Jumindast tagasi joostes jäin paduvihma kätte, kuid Tapurla kandis panin kuivad riided selga peale jooksu ja tundsin ennast päris hästi. Vihm lakkas ja teekond Loksasse möödus üllatavalt kergelt. Einestasin koos toredate inimestega, kes mu ettevõtmise kohta ühtteist küsisid. Käisin veel ka poes ja maiustasin veidi, ning asusin siis Pärispea poole teele. Tee kulges mööda mereäärt ja endiselt oli päris hea joosta. Käisin ära Purekkari neemel ja otsisin üles majutuspaiga kursaõe Kristina suvilas. Õige pea oli temagi koos sõpradega päral ja oli väga tore õhtu.

Majutajaks oligi Kristina

13. juuli: Pärispea - Viinistu - Kasispea - Vihasoo - Eru - Käsmu - Võsu - Lobi - Natturi - Pihlaspea – Altja – Mustoja

Tegu oli taaskord sellise päevaga, kus päeva esimesel poolel oli minek kehvem kui teisel poolel. Esimese hooga jõudsin peale väikest peatust Viinistus Vihasoole. See mereäärne kant seal oli väga kena ja selle poolest jäigi Pärispea poolsaar hästi meelde, et kõik teed kulgesid enamasti mööda mereäärt. Teise jooksuga jõudsin Käsmusse, sõin ühe lasteprae, käisin ära mere ääres ja jätkasin teekonda Võsu suunas. Peale Võsus tehtud poepeatust läks püss lahti. Ei tea kas tegu oli suurepärase Hydro, mineraalvee ja jäätise kombinatsiooniga või lihtsalt jahenenud temperatuuriga, aga äärmiselt mõnus oli joosta. Lõpuks veidi väsisin, kuid kokkuvõttes oli ikkagi väga kerge lõpp pika päeva kohta.

Majutajaks oli perekond Ani

14. juuli: Mustoja - Vainupea - Eisma - Karepa - Kunda - Letipea – Mahu

Esimene jooks pidi mind viima mööda metsateed Vainupeale. Leidsin teeotsa üles, kuid tegin juba esimese teede hargnemise juures vea ja sattusin liiga mere äärde, et mitte öelda randa. Ei tahtnud tagasi ka joosta ja lootsin, et ehk viib mõni teeots mere äärest veel metsateele tagasi. Nii see ei läinud ja sain teekonna kõige ekstreemsema viie kilomeetri osaliseks liivas, adruvallidel, kividel ja lõikeheintes. Lõpuks märkasin siiski taamal torni, mis pidi kindlasti olema osa Vainupea rannast – nii see ka oli. Jooksin edasi Vainupea bussipeatuseni, et külla saabuvatel perekonnaliikmetel, sugulastel ja Indrekul oleks lihtsam mind leida. Edasi läks jooksupäev minu jaoks üsna lihtsalt, kuna terve päeva vältel oli mul olemas jooksukaaslane. Silver jooksis minuga esimesed paarteist kilomeetrit, siis liitusid ka Indrek ja Oliver. Indrek pidi õige pea vigastuse tõttu jooksu lõpetama, aga Silveri ja Oliveriga jõudsime varsti Kundasse välja. Minu suureks üllatuseks lehvitas mulle Kundas auto aknast kursavend Alar, kes meile juhuslikult vastu sõitis. Kundas peetud söögipausi ja Taaramäele kaasa elamise järel jätkas minuga jooksmist Oliver, kellega läbisime mõnusas tempos viimased 15 km-it Mahu külani. Tegime veel peale meres käiku  koos kõigi külalistega pikniku ja siis saatsin nad koduteele, kuna kell oli juba hiline

Kaasa jooksid Oliver, Silver ja Indrek, autoga saatsid perekond Narits ja perekond Hannus ja majutajaks oli Maret

15. juuli: Mahu - Kalvi - Aseri - Liimala - Jabara – Aa

Maret juhatas mind hommikul rattaga õigetele teeotsadele ja saatis mind Kalvi mõisani. Kruusateed olid peale öist vihma üsna märjad, kuid läbitavad. Kalvi bussipeatuses tegin esimese peatuse ja asusin siis Aseri poole teele. Aserist läbi joostes algasid üsna kahtlased teed, kuid õnneks leidsin peale väikest seiklemist Aseri aedlinnas üsna kiirelt väljapääsu Tallinn-Narva mnt-le. Maanteed mööda läbisin mõned kilomeetrid kuni kaardi ja jalgratturite viida abiga magistraalilt jälle mõneks ajaks maha sain. Hetkeks pidin sinna siiski tagasi pöörduma, et Purtse poeni jõuda. Peale poepeatust alustasin seiklemist Aa küla poole viivatel kruusateedel. Esimesed katsed ei olnud edukad ja edasi usaldasin täielikult jalgratturite viitasid. Tee keerutas ja keerutas ning ühel hetkel ei olnud ma õigel teel olemises enam sugugi kindel. Sisse hakkas pugema ka väike väsimus ja kui lõpuks Moldova karjääri märkasin oli suur kergendus, et olen ilmselt õigel teel. Varsti olingi Aa külas päral ja sõin juba koos majutajatega maitsvat grillkala.

Majutajaks oli Andrus perega

16. juuli: Aa - Saka - Valaste - Toila – Voka

Hommikul oli enesetunne päris hea ja ka joosta mõnus. Esimene ots Valaste joa juurde Ontika pankrannikul venis küll veidi pikaks, kuid seda paremini maitses sealne kanawrap ja pannkook, sest suur osa päevasest kilometraažist oli läbitud. Kuulasin seal mõnda aega ülekannet Positivuse festivalilt ja vaatasin ka kuulsa joa üle. Sain ta ka päris hästi pildile ja asusin kes teab mitmendat korda tegema ettevalmistusi teele minekuks. Tunnikese pärast olin juba Toilas ja tegin veel ühe lühikese puhkepausi. Siis tegin kõne kursavend Janole ja selgus, et temagi on Pärnust juba ida poole jõudmas. Võtsingi ette viimased kilomeetrid Vokasse, kus mind ootas Jano perekond ja õige pea oli ka Jano sõpradega kohal. Õhtu lõpetas viie miinuse mängimine Voka staadionil ja Jano, Joosepi ja Liine Pärnu muljete kuulamine.

Majutajaks oli Jano perega.

17. juuli: Voka - Sillamäe - Pimestiku - Meriküla - Narva-Jõesuu

Hommikul alustasime Janoga heatujuliselt teekonda Narva-Jõesuu suunas. Alustuseks seiklesime veidi mereäärsetel kruusateedel, kuid kuna Sillamäe sadamast läbi ei saa tuli varsti hakata maantee poole hoidma. Jälgisime jalgratturite viitasid ja olimegi õige pea suure maantee peal. Esimese peatuse tegime Sillamäel. Janole valmistas muret tühi rattakumm ja kahekesi saime lõpuks kummi täis pumpamisega hakkama. Järgmine etapp Merikülasse möödus samuti ladusalt ja sellise keskmise enesetundega päev ka lõppes. Laine oli korraldanud ööbimise Meresuu SPA-s ja õhtul saime ka veemõnusid nautida.

Rattal saatis Jano, majutuse organiseeris Laine

Nädala jooksukontosse jäi 25 h.

4. juuli: Saare - Einbi - Paslepa - Kudani - Hara – Tuksi

Päeva alustades oli minek päris hea, aga jõu- ja veevarud kahanesid üsna kiirelt. Esimene jooks oli veel päris ok, aga teise jooksu ajal hakkasin tundma, et ilmselt olen pisut vähe söönud. Igaljuhul erilist jõudu taga ei olnud. Teise jooksu lõpuosas hakkas vesi otsa saama ja puhkepausi ajal kasutasingi vana nippi – soolakapsel viimase veega, et vähemalt krampidesse mitte jääda. Siis võtsin kõne vennale ja lasin mõõta kaardi peal täpse distantsi pikkuse, mis veel jäänud. Selgus, et see oli 11.7 km kui ma õigesti mäletan. Ilma veeta liiga palju mõtlesin kohe ja kuna poode tulemas ei olnud pidin lootma mõne hea inimese peale. Iga kilomeetriga läks asi hullemaks ja mind tabas teekonna suurim veepuudus. Ühegi majapidamise juures inimesi ei märganud ja üritasin jõuda nii kaugele kui võimalik, et varem või hiljem mõne õnneliku juhuse otsa komistada. Asi läks suht kriitiliseks ja kasutasin erinevaid nippe, et vähemalt sülje eritumist säilitada. Lutsutasin viimase glükoosi tableti ja ka joogivalmistamise omast hammustasin väikese tüki suhu sulama, et vähemalt kaardi peal märgitud hobuse märgini välja jõuda. Käisingi seal lausa aias, kuid keegi minu koputamise peale ukse peale vastu ei tulnud ja õues ka ei märganud kedagi liikuvat. Sörkisin maanteele tagasi ja lõpuks märkasingi jalgrattaturiste välismaalt, kellega oma probleemist juttu tegin. Kotist ilmus 2 liitrine veepudel, millest hea suure lonksu võtsin ja sain ka oma vee potskut täita. Tänasin neid ja õige pea oli selge, et nüüd jõuan vähemalt Roostale välja. Seal lubasin endale mõnusa eine ja suure vee, et võlast välja tulla. Peale puhkepausi imekaunis rannas sörkisin veel 2 km majutuspaigani, lõpu koos majutajaga.

Majutajaks oli Bergsby pansionaat

5. juuli: Tuksi - Riguldi - Rooslepa - Dirhami - Peraküla - Rannaküla – Nõva - Vaisi

Päev oli lühike ja esimese hooga jõudsin välja Dirhamisse. Sealt edasi oli vaja saada Spithamisse ja sinna pidi kaardi järgi minema matkatee. Õigepea sattusin eravalduse sildi juurde. Koerte vältimiseks hoidsin ranna poole ja lõpuks jooksingi paar viimast kilomeetrit liivas ja lõikeheintes. Igaljuhul oli see vajalik lõikamine, sest suur tee läks väga kaugelt sisemaalt. Spithami juures ootasin keeramist Peraküla poole ja vaatasin õige mitut teeotsa sellise pilguga, et see peaks nüüd õige olema. Tundus, et seda ei tulegi, aga õnneks lõpuks tuli ja lausa viidaga. Üleüldse võib tagantjärgi märkida, et need jalgrattamatkajatele mõeldud viidad aitasid mind mu teekonnal ikka väga mitmel korral. Järgmise pikema peatuse tegin Peraküla rannas, millest ma varasemalt suurt midagi kuulnud ei olnud. See 500 meetrine põige oli igaljuhul üks mu parimaid otsuseid, sest tegu oli äärmiselt looduskauni ja kena paigaga. Seal vestlesin pikalt ühe Austria naisega, kes oli üksi autoga reisima sõitnud ja nüüdseks siia välja jõudnud. Ta kiitis Eestit ja eestlasi ja ütles, et siin on baltikumi parim õhkkond. Sealt edasi jooksin Rannakülasse, mis nägi välja üsna mahajäetud. Seda eelkõige ilmselt laguneva sadamapiirkonna pärast. Siis tuli veidi tagasi joosta ja õige pea olin Nõval. Vaatasin oma infolehte ja selgus, et sealt Uusorgude juurde on veel 3 km-it. Ehkki tegu oli lühikese päevaga ei läinud see sugugi väga kiirelt. See oli ilmselt märk progresseeruvast väsimusest. Õhtul oli väga mõnus jutuajamine, mis mulle mingil moel palju eneseusku süstis.

Majutajaks oli perekond Uusorg.

6. juuli: Vaisi - Nõva - Keibu - Alliklepa - Vintse - Vihterpalu - Pedase - Altküla - Kurkse – Padise

Päev algas väga mõnusa ja kerge jooksuga Alliklepa randa. Rand oli väga ilus, vesi värksendav ja enesetunne hea. Teel Vihterpalusse hakkas jooksu lõpuosas seis kehvemaks minema. Pedasesse jõudes olin juba üsna väsinud ja mõte ees ootavast sirgest teest – kõigepealt 7 km üles Kurksesse ja seejärel 10 km alla Padisesse ei tundunud sugugi ahvatlev. Kõhuga ei olnud ka kõige paremad lood ja teekond Kurksesse möödus üsna raskelt. Peale puhkepausi Kurkses algas jooks raskelt, aga üllataval kombel sain ennast veel päris hästi käima ja Padise hakkas juba paistma. Siis tabas mind juba varasemast tuttav ``raske jala`` sündroom, mis kuskil 50nda kilomeetri kanti ikka ja jälle kippus esinema. Viimase pika sirge kannatasin ära ja premeerisin ennast veidi enne kloostrit veel väikese puhkepausiga. Siis asusin majutuspaika otsima ja keerutasin veel nii mõnegi lisakilomeetri, kuni lõpuks poe leidsin. Hävitasin ühe magusa sritsli ja pool suurest veest ja küsisin nõu ühe kohaliku naise käest, kes mulle rõõmusõnumi teatas, et koht ei ole poest kaugel. Vaja korra vasakule keerata ja hakkavadki viidad edasi suunama. Panin täis paagiga sisse üsna rahuliku käigu ja põksusin majutuseni. Raske päev oli leidnud oma lõpu.

Majutajaks oli Kallaste talu.

7. juuli: Padise - Madise - Paldiski - Kersalu - Kloogaranna – Laulasmaa

Tegu oli selles mõttes hämmastava päevaga, et esimene jooks Paldiskisse möödus ikka väga vaevaliselt ja kehva enesetundega, kuid päeva teine pool läks väga libedalt. Tegin Paldiski tanklas viie Mercesedese maastureid vedava treileri vahel endale põhjaliku laadimise ja enesetunne hakkas järkjärgult paranema. Pakri pangalt avanev vaade viis mind emotsionaalselt uuele tasemele ja sealt Kersalusse viiv tuim kruusatee vene ajast lagunevatele telliskiviuberike vahel tundus täitsa põnev. Kersalus sai sõber Märdiga kokku lepitud kohtumine Laulasmaale viiva teeristi juures. Ehkki vesi oli otsas tegi mõte 5 km-i pärast ootavatest jookidest, kaaslasest ja pikast läbitud teekonnast tuju äärmiselt heaks. Ristist majutuspaika oli veel 5 km-it ja peale pesemist sai pikalt Märdi ja majutaja Jüriga juttu aetud. Tallinn oli juba käega katsutav ja tuju hea.

Autoga saatis Märt, majutajaks oli perekond Ojaver

8. juuli: Laulasmaa - Lohusalu - Meremõisa - Türisalu - Vääna-Jõesuu - Suurupi - Rannamõisa - Tabasalu – Tallinn

Hommikul oli endiselt tuju hea ja olin täis tahtmist Tallinn ära vallutada. Taas oli tegemist kuuma ilmaga ja võimalusel tuli hoida varju. Esimese hooga jõudsin Türisalu pangale. Puhkepausi ajal jõudsid külla Indrek ja Sten, kes käisid Tallinnas järel ka minu uuel tossupaaril. Sellest ajast alates olid liigeseprobleemid kuni ürituse lõpuni minu jaoks unustatud. Järgmine jooks viis mind Suurupisse, kus ma pisut janusse jäin, kuid õige pea saabus Tallinnast rattaga kursaõde Kaidi ja siis ka autoga taaskord Sten ja Indrek. Kaidi saatis mind päeva lõpuni ja kilomeetrid möödusid üsna mõnusalt. Tabasalus tegime söögipeatuse ja õige pea olimegi juba Tallinnas, kus mind võttis vastu onutütar Monika.

Autoga saatsid Sten ja Indrek, rattal saatis Kaidi ja majutajaks oli perekond Soosaar.   

9. juuli: Tallinn - Viimsi - Pringi - Rohuneeme - Kelvingi - Leppneeme - Tammneeme - Randvere – Muuga

Kätte oli jõudnud kolmas päev, kus keegi minuga terve päeva kaasa jooksis. Raivo Äripäeva maratonitiimist oli plaaninud minuga enne üritust ühendust võtta. Juhuse tahtel kohtusime me hoopis enne üritust ühel kõrvalisel Tallinna tänaval kui ma Tallinnas asju käisin ajamas. Vahetasime kontaktandmeid ja nii saigi 9ndaks juuliks ühine jooks Viimsi poolsaarel kokku lepitud. Esimese jooksuga põrutasime Pirita randa, kus karastasime ennast külmas vees. Teise jooksuga olime Viimsi kandis, einestasime ja edasi sai juba enamvähem järjest Muugani joostud. Aeg-ajalt vajasin kuumale ilmale omaselt väikeseid pause, sest jalad hakkasid üsna raskeks muutuma ja vedelikuvarud olid piiratud. 5 km enne Muugat leidsime õnneks ühe poe, mis üheskoos ilma muutusega lõpu oluliselt lihtsamaks tegi.

Majutajaks oligi Raivo

10. juuli: Muuga - Uusküla - Kostiranna - Jõesuu - Jägala-Joa - Neeme - Kaberneeme - Salmistu – Kuusalu

Selle päeva suhtes olin üsna ootusärev, sest kant oli mulle võõras ja teedevõrgustik üsna segane. Raivo juhatas mulle hommikul õige teeotsa kätte ja edasi pidin ise hakkama saama. Esimene kahtlus tekkis juba Muuga juures, kuid nagu hiljem selgus võtsin vastu väga õiged otsused. Muret tekitas see, et tagumik oli läbimärg. Mõtlesin, et nii palju ma ka ei higista ja üritasin sotti saada kas joogikoti kork jäi lahti või annab ta kuskilt läbi. Paraku oli tegemist teise variandiga ja see tekitas tõsisemat sorti muremõtteid, sest olin ju niigi piisava joogivaru kaasaskandmisega hädas olnud. Jõesuu juures ei leidnud ma esimese hooga kuidagi jõge ületavat rippsilda. Jõudes golfikeskuse juures paikneva infotahvli ja piirkonda tutvustava kaardi juurde otsustasin aja maha võtta ja puhkepausi teha. Süvenesin kaarti ja nagu selgus olin õigele kohale päris lähedal olnud. Täitsin golfikeskuses joogikoti ja panin ta seljakotti teistpidi – ehk siis ilma kotti seljast võtmata ma enam juua ei saanud, kuid kott lasi nõnda vähem läbi ja mul oli vähemalt joogivaru olemas. Nagu paljudel varasematelgi kordadel leidsin teisel katsel õige teeotsa üles, mis taaskord ei olnud sugugi väga lihtsas kohas. Golfi väljakute vahel oli tihe teedevõrgustik ja tuli lihtsalt väga õiges kohas ära keerata. Kuna sain Raivolt teada, et Neeme pood on kolmeni lahti (tegelikult oli vist isegi kauem) panin jalad üsna kiirelt tööle. Neemel tegin mõnusa pikniku ja jälgisin kohalike noorte võrkpalli mängu. Käisin veel poolsaare tipus ära ja asusin tagasi teele, et õiges kohas metsa vahele Kaberneeme poole pöörata. See mul ka õnnestus ja mõne aja möödudes olin sealses sadamas. Seal jäin Indrekut ja tema sõpra Kristot ootama. Palju inimesi oli puhkamas ja endalgi tekkis selline ``relax`` tunne. Päev oli pikk olnud ja viimaks ometi oli mul jäänud vaid üks ots teha – läbi Salmistu Kuusalusse. Ehkki tee oli mägine oli esialgu viimase otsa kohta päris hea minek. Peale Salmistut algas siiski kustumine, mis seekord oli näljatundest tingitud. Palju ei olnud minna jäänud ja üritasin moraali üleval hoida. Kuusalu kanti jõudes tuli Indrek vastu ja tüürisime pika päeva finišisse.

Majutajaks oli Kristo

Nädala jooksukontosse jäi 29,5 h.

27. juuni: Tõstamaa - Vaiste - Raespa - Saulepi - Matsi - Rädi - Haapsi - Rannaküla – Varbla

Ootasime huviga kuidas Indrek hommikuks pikast päevast taastunud on. Tegu oli lühikese päevaga ja seetõttu olime võrdlemisi kindlad, et õhtuks oleme ikka päral. Nii ka läks ja ehkki jõudmine sihtkohta ei tulnud talle sugugi kergelt olime nelja-viie paiku kohal. Nii palju sai talle siiski selgeks, et järgmisel päeval ta enam minuga ei jätka. Nautisime Varblas mereäärset puhkepaika ja hommikuks oli plaan selline, et ta alustab bussiga koduteed ja mina jätkan teekonda üksi.

Kaasa jooksis Indrek, majutajaks oli Varbla Puhkeküla

28. juuni: Varbla - Mäliküla - Kadaka - Mereäärse - Paatsalu - Muriste – Pivarootsi - Rame - Virtsu - Hanila - Esivere - Kuke - Mõisaküla – Rannaküla

Hommikul ei leidnud ma otseteed maanteele ja jooksin 20 min. lisa. Siiski sain sellest kiirelt üle ja minek oli päris hea. Esimese peatuspaigas kohtusin ma välismaalastega, kes viskasid ``Forrest Gump`` nalja ja kutsusid lausa enda juurde einestama. Selleks mul siiski mahti ei olnud ja jätkasin teed Pivarootsi suunas. Seal tuli mulle külla sõber Rudolf ja sai vastu võetud otsus leida uus majutuspaik kuskil kaugemal, sest enesetunne oli hea ja kellaegki alles lõunane. Leidsingi uue majutuspaiga Algallika keskuse näol. Rudolf saatis mind päeva lõpuni autoga ja õhtuks olime päral.

Autoga saatis Rudolf, majutajaks oli Algallika keskus.

29. juuni: Rannaküla - Salevere - Metsküla – Matsalu

Teadmine, et tänu eelmise päeva pikale teekonnale on ees ootamas lühike päev lohutas kõvasti ja esimese jooksuga põrutasin Saastnasse. Seal käisin ujumas ja õige pea tulid mulle külla sõbrad Ants, Hanno ja Kristina. Ants jooksis minuga Matsaluni ja päev tuli üsna lihtsalt kätte. Valitseva sooja ilma tõttu oli suur janu. Õhtul selgus, et tee, mis pidi mu järgmise päeva teekonda ca 10 km võrra lühendama on läbimatu ja hirmuga sai oodatud järgmist - enam kui 65 km-st päeva.

Kaasa jooksis Ants, autoga saatsid Hanno ja Kristina, majutajateks olid perekond Lotmanid.

30. juuni: Matsalu - Petaaluse - Alaküla - Kirikuküla - Penijõe - Kelu - Laiküla - Kurevere - Keravere - Haeska – Tuuru

Alustasin veidi enne poolt üheksat, et mitte väga õhtu peale jääda ja vähemalt algul veidi jahedama temperatuuriga joosta. Ilm oli kuum ja kindlustamaks enda teekonda poodidega sai väga pikalt mööda maanteed joostud. Lõunaks oligi ilm väga kuumaks keeranud, kuid vähemalt olin graafikus ja peaaegu pool maad oli läbitud. Tagantjärgi võib öelda, et see oli teekonna raskeim päev ja kui ma oleks hetkekski veeta jäänud oleks sihtkohta jõudmine suure küsimärgi all olnud. Kuskil 20 km enne lõppu läks juba tõeliselt raskeks ja edasine oli hambad ristis pingutamine. Maanteelt Haeska poole pööramisest alates oli iga jooksusamm pingutus ja päike paistis otse pähe. Kus puud vähegi päikesele ette jäid tegin pooleminutilisi joogipause. Haeska kandis tekis väike paanika, kuna Panga poole viiva kruusatee otsa ei õnnestunud esimesel katsel leida. Nagu väga eakate daamite käest nõu küsimise järel selgus olingi juba peaaegu kilomeetri jagu mööda pannud. Teisel katsel leidsin siiski teeotsa üles ja ega väga ei saanudki ennast või oma kehva konditsiooni süüdistada, sest ainus sinna poole viiv teeots algaski sõna otses mõttes lauda eest ilma igasuguse viidata. Kui lõpuks Panga poe juurde jõudsin tundsin ennast praetuna ja seejärel keedetuna ja ehkki jäänud olid vaid tühised 4 km tegin pika poepeatuse. Lõpuks kohale jõudnuna oli rõõm suur ja tundsin ennast väikest viisi olümpiavõitjana. Kasvas usk, et sellise päeva raskused ületatuna suudan kindlasti ka Eestile tiiru peale teha.

Majutajaks oli Altmõisa Külalistemaja.

1. juuli: Tuuru - Kiideva - Puiste - Tuuru - Varni - Metsaküla – Kiviküla

Esimese jooksu ajal ei olnudki enesetunne eelmise päeva läbielamisi arvestades kõige hullem, kuid Puistest tagasi joostes tegi endiselt kuum ilm kõvasti liiga ja tundsin ennast taas küpsena. Peale puhkepausi tegin väikese otsa Panga poeni ja seal pikema poepeatuse. Peale seda olin hästi taastunud ja teekond Kivikülasse möödus kiirelt ja kergelt. Seal tegin taas tugeva eine ja järgmiseks päevaks oli juba kõik korras.

Majutajaks oli Lauri-Antsu turismitalu

2. juuli: Kiviküla - Mäeküla - Pusku - Rohuküla - Nõmme - Pullapää – Haapsalu - Uuemõisa - Herjava - Oru

Hommikul tegin väikese otsa Topu sadamasse ja jäin ootama mulle külla saabuvat perekonda. Oliveri ja Silveriga koos jooksime sealt Rohuküla sadamasse. Rohukülast Pullapääle jätkasin jooksmist koos Oliveriga ja sealt edasi Haapsaluni saatis rattal ka kursaõde Mari. Haapsalu kandis sai tehtud ka tähendusrikas 1000 km läbimise pilt. Peale õhtusööki sai vastu võetud teekonna hullumeelseim otsus joosta välja järgmise päeva majutuspaika Kiige Turismitalusse, et ka perekond ära majutada. See jäigi kõige hilisemaks jooksuks ja lõppes südaööl.

Kaasa jooksid Oliver ja Silver, autoga saatis perekond Hannus, rattal saatis Mari ja majutajaks oli Kiige Turismitalu.

3. juuli: Oru - Salajõe - Sutlepa - Pürksi – Österby – Saare

Hommikul tuli endale kõigepealt leida õhtuks majutuspaik ja seejärel alustasin jooksmist üksinda, perekond autoga saatmas. Viimased kümmekond km-it Österbyni jooksid kaasa Oliver ja Silver. Peale puhkepausi jooksin tagasi Saare mõisa poole ja enne kui perekond koduteele asus einestasime koos. Siis tuli mul veel mõni kilomeeter sörkida ja olingi päral. Kõige kergem päev ei olnud, hilisõhtune jooks istus pisut jalgades ja üritasin hoida üsna kõrget tempot, et kodused väga hilja peale ei jääks.

Kaasa jooksid Oliver ja Silver, autoga saatis perekond Hannus, majutajaks oli Saare mõis

Nädala jooksukontosse jäi 26 h.

20. juuni: Hargla - Tsirgumäe - Laanemetsa - Koiva - Vaitka - Lepa - Londi - Valga

Alustasin päeva varakult ja pika, kuid väga huvitava teekonnaga Koikkülasse. Kohale jõudes oli tänu varasele alustamisele aega pikalt puhata, kuid sellegipoolest ei läinud teekond Valgasse liiga kergelt. Kohale jõudes ekslesin Valga linnas. Olin õigest kohast mööda joostes teise linna äärde kaldunud, kuid õnneks sain linna kaardi juures veast aru ja leidsin mind ootavad ajakirjanikud ja hotell Metsise teisel katsel ülesse. Sealne puhkus kosutas kõvasti keha ja vaimu ja järgmiseks päevaks olin hästi valmis.

Majutajaks oli hotell Metsis.

21. juuni: Valga - Aitsra - Jeti – Patküla - Koorküla - Holdre – Taagepera

Õnneks leidsin hommikul hoolimata väikestest kahtlustest kiirelt õige tee linnast välja. Esimesel jooksul veel suurt väsimust ei tundnud. Teise jooksu ajal sain äikese ja paduvihma osaliseks. Jooksin päris kiire käiguga, et sooja sees hoida. Peale vihma tuli välja päike ja mets auras. Kokkuvõttes kurnasin ennast kõvasti ja eksisin ka tee valikul, nii et suurema tee peale välja jõudes olin 5 km kaugemal finišist kui lootsin olla. Kuna vennad olid lubanud külla tulla olin varunud jooki-sööki üsna väikeses koguses. Seega tuli jääda neid ootama, sest ilma joogita kaugele ei purjeta. Õnneks olid nad õige pea kohal, kuid päev oli õhtusse jõudmas ja viimased ca 25 km tuli pehmete jalgadega järjest läbida. Õnneks oli kaaslastega seda kergem teha, kuid õhtuks olin üsna küps.

Kaasa jooksid Silver ja Oliver & co, majutajaks oli Taagepera loss.  

22. juuni: Taagepera - Lilli - Saate - Abja - Vanamõisa – Mõisaküla

Hommikul oli tõepoolest minek raske ja esimest puhkekohta ei jõudnud ära oodata. Lõpuks see siiski tuli. Ka teine jooks oli raske, kuid siis läks veidi paremaks. ``Pool on joostud`` teadmine oli tihti suureks lohutajaks. Külaliste visiidid mõistagi eriti suureks abiks. Kolmas jooks Abja-Paluojasse läks rõõmsamalt ja õige pea saabusidki perekond Varblased, kes mu asjad Mõisakülla toimetasid ja mind sinna ootama jäid. Otsetee otsimise keelasid mul kohalikud koerad, kes mu tagasiteele suunasid ja nii saigi vastu võetud otsus rohkem riske mitte võtta ja mööda maanteed sihtkohta joosta. Kohale ma jõudsin ja kõige hullem enesetunne polnudki.

Külas käisid perekond Varblased ja nemad olid ka majutajad.

 23. juuni: Mõisaküla - Raamatu - Jäärja - Veelikse - Lanksaare - Reinu - Tuuliku - Uuemaa – Massiaru

Võidupüha jooksu alustades tunne kõige hullem ei olnud, kuid piirkonnale omased kilomeetrimärgid tulid vastu üsna visalt. Poole päeva peal oli suur osa jõuvarudest kulutatud ja mõte erinevates Eestimaa paikades jaanipäeva pidavatest sõpradest tekitas ka pisut üksildase tunde. Kaardilugemine polnud lihtne, kuid siiski suuremaid vigu ei teinud. Viimase põntsu pani keeramine Nigula looduskaitse ala keskuse suunas. Mitukümmend meetrit sekundis vastu puhuv tuul, vähenev joogivaru, probleemid kõhuga ja teadmine, et järgmised 10 kilomeetrit tee ei keera oluliselt tekitas looduse vastu üsna jõuetu tunde. Järgmine helgem hetk tuligi 10 km-i järel kui märkasin aias askeldavat meest ja küsisin temalt veeabi. Samas ka puhkasin-venitasin pooltunni ja ajasin peremehega juttu. Sealt pööras ka tee soodsamas suunas ja ehkki spast tuleku tundest oli asi kaugel möödusid viimased kilomeetrid helgemas meeleolus. Lõpuks leidsin ka Martini maja Massiarus ülesse ja asusin puhkama.

Majutajaks oligi Martin.

24. juuni: Massiaru - Ikla - Metsapoole - Treimani - Orajõe - Lemme

Eelmise päeva kannatused selja taga ja meri ootamas läksin põnevusega sellele päevale vastu. Martin ja Marje saatsid mind esimese tunni jalgrattal kuni Martinil kumm purunes. Tahtmine metsast välja saada ja suurele maanteele tsivilisatsiooni jõuda oli suur ja õige pea mul see ka õnnestus. Ikla maanteel tegingi esimese peatuse ja rõõmustasin ees ootava asustatuse üle. Millegipärast sain esimese tõsisema haamri just teel Iklasse. Hea tuju asendus hetkeks hirmuga – kuidas ma sellise enesetundega õhtuni jooksen. Ilmselt olin siiski pisut vähe söönud, sest Ikla piiripunktis tehtud mitmekäigulise lõuna järel olin päris heas hoos. Oligi käes tähendusrikas hetk – olin esimest korda mere ääres. Mereõhk täitis meeled igas mõttes värskusega ja õhtuks jõudsin Lemme randa ja leidsin mõningase otsimise järel üles ka Veiko, kes mu vastamata kõnet märganuna mulle tagasi helistas.

Rattal saatsid Martin ja Marje, majutajateks olid Marko ja Veiko.

25. juuni: Lemme - Kabli - Häädemeeste - Võiste – Pärnu

Käes oli jälle üks kauaoodatud päev – Pärnu vallutamine. Vaim oli valmis, aga keha ei tahtnud esialgu järgi tulla. Kuna valu puusapiirkonnas segas pisut jooksmist otsustasin juba Kablis teha esimese peatuse, et venitada valulikku piirkonda ja ühtlasi näha sealset randa. Veidi läkski paremaks ja jooksin Häädemeesteni, kus tegin pikema peatuse ja võtsin ühendust Indrekuga, kellega sai kokku lepitud kohtumine järgmises peatuspaigas Võistes. Alates Häädemeestest liikusin päris heas tempos. Tee ääres peatus auto endiste koolivendadega, kes mulle edu soovisid ja ettevõtmist kiitsid. Seejärel sain kokku Indrekuga, kes peale väikest jutuajamist mu asjadega Pärnu randa suundus. Viimasel 20-l kilomeetril saatis mind Pärnu Postimehe fotograaf, kes kuni linnapiirini minu teekonda jäädvustas. Linnapiiril teed ületades tegin pöörates liiga põlvele, mis järgmistel nädalatel aegajalt endast märku andis. Õige pea jõudsingi randa, kus mind ootasid sõbrad Tartust. Päeva ei saanud veel siiski lõppenuks lugeda, sest peale ujumispausi oli veel vaja linna äärde Raimo juurde joosta. Üldkokkuvõttes hindaksin seda päeva 60 kilomeetristest päevadest üheks kergeimaks, sest ilm soosis jooksmist.

Külas käisid Indrek, Taavi, Sten, Ervin ja Kristo, majutajaks oli Raimo.

26. juuni: Pärnu - Valgeranna - Saulepa - Marksa - Kavaru - Pootsi - Peerni - Lao - Seliste - Tõstamaa

See päev oli üks ainsaid, kus keegi minuga terve päeva kaasa jooksis – Indrek ületas ennast ja läbis 50 km. Hommikul saatis Raimo meid Valgerannani, kus oli ääretult ilus. Tänu mõnusale ilmale ja heale seltskonnale oli seal kohe eriliselt mõnus puhata. Päeva lõpp läks meil vaevaliselt ja ka vesi sai enne sihtpunki jõudmist otsa. Indrek liikus raskelt ja ega minulgi kerge polnud. Tiina juures tundsime ennast väga mõnusalt, ehkki jalad olid tõepoolest rasked.

Kaasa jooksis Indrek, majutajaks oli Tiina.

Nädala jooksukontosse jäi 32 h.

Alustan kokkuvõtete tegemist esimesest nädalast ja üritan toimunule põgusalt tagasi vaadata:

13. juuni: Tartu - Luunja - Kastre – Võnnu

Oli esimene päev, etteruttavalt võib öelda, et kõige kergem päev teekonnal. Kohe sai kätte ka esimese vihmaga jooksmise kogemuse.

Rattal saatis Tarvo, majutajaks oli Ülle

14. juuni: Võnnu - Liispõllu - Agali - Parapalu – Jõepera

Teisel päeval läks pisut raskemaks. Peale esimest lõiku asfaldil, tuli rinda pista kõrvaliste kruusateede, lämbe vihmaeelse ilma ja seejärel vihma endaga. Järvselja kandi metsad kostitasid sääseparvede ja ekstreemsete puhkekohtadega.

Rattal saatis Tarvo, majutajaks oli Kasekesa turismitalu

15. juuni: Jõepera - Mehikoorma - Räpina – Treski

Kolmanda päeva hommikul tundsin esimest ja viimast korda tugevamat lihasvalu. Eelkõige reiepealsed olid väga kanged ja üleüldse olid jalad päris rasked. Päeva algus tuli väga raskelt, siis läks mõnekümneks kilomeetriks kergemaks. Räpina kandis läks uuesti raskeks ja Mikitamäe kandis jälle pisut rõõmsamalt. Lõpp oli kange ja tegu oli esimese 60 km kanti päevaga.

Rattal saatis Tarvo, majutajaks oli Rauno.  

16. juuni: Treski - Värska - Verhulitsa - Vaartsi - Koidula - Kitsõ - Olehkova - Mereküla – Vastseliina

Ehkki algul olid jalad rasked läks õige pea paremaks ja Verhulitsa kandist alanud metsatee oli lausa ideaalne trass jooksmiseks. Metsateel aset leidnud puhkepausi järel lahkus Tarvo ja minuga tuli jooksma Contra. Päeva teisel poolel tundsin esimest korda vedeliku ja energia puudust. Õnneks saabus õige pea Marko, kes kostitas mind joogi ja söögiga. Peale puhkepausi Meremäel tundsin ennast suurepäraselt ja õige pea jõudsime vaatetornini, mille tipust avanes imeline vaade. Seal läksime Contraga lahku ja Marko jätkas minu saatmist autoroolis. Vastseliinasse jõudes olid lihased üsna kanged ja taastav massaaž kulus marjaks ära. Etteruttavalt võib öelda, et rohkem ma füsioterapeutide abi ei kasutanud, ehkki Häädemeeste kandis tegi muret valu puusapiirkonnas, mis hiljem taandus.

Rattal saatis Tarvo, kaasa jooksis Contra, autoga saatis ja lihastega tegeles Marko, majutajaks oli Marten.  

17. juuni: Vastseliina - Tserebi - Lüta - Kriiva - Kiviora - Sakudi - Rammuka - Hino – Misso

Päeva alustasin jooksuga Luhamaa piiripunkti. Seal liitus minuga Marten, kes saatis mind rattal peaaegu päeva lõpuni. Korra eksisin teeotsaga ja sattusin ühe suure kraavi ja ehmatava sildi juurde – stopp, Eesti riigipiir! Seetõttu tuli 20 min. lisa joosta. Silmailu pakkus Hino looduskaitseala ja ehkki vahepeal läks mägede võtmine raskeks ka oli tegu esimese päevaga, mille lõppedes end küllalt värskena tundsin. Mingi kahtlasem teejupp piiri ääres jäi võtmata ja nagu hiljem majutuses selgus oligi see läbimatu.

Rattal saatis Marten, majutajaks oli Piksepini turismitalu

18. juuni: Misso - Käbli - Murati - Söödi - Loogamäe - Palli - Soemõisa - Märdi – Saarlasõ

Päeva alustuseks jooksin pikalt metsateedel, minek oli päris hea. Seejärel liitusid minuga Alvar ja Marit. Teed olid Lõuna-Eestile omaselt mägised, kuid enesetunne ka päeva lõpus päris hea.

Kaasa jooksid Alvar ja Marit, majutajaks oli Saarlase külalistemaja.

19. juuni: Saarlasõ - Pärlijõe - Kogrõ - Tagakolga - Vastse-Roosa - Leppura - Karisöödi - Villike -Tõrvase – Hargla

Oli pikk ja väga omapärane päev. Kant, kus jooksin oli üsna võõras ja teed peamiselt kõrvalised kruusateed, mis jooksid Läti piiri läheduses. Kauni Vastse-Roosa juures külastasid mind puhkepausi ajal ema ja vend Silver, kes kostitasid mind hea ja paremaga. Tankisin hoolega ja seejärel leidsin vihmas üles õiged teeotsad, mis viisid mind Harglasse. Lõpp oli raske ja tagantjärgi võibki öelda, et algas nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt kõige keerulisem periood ja järgnev nädal oli Eesti Jooksu raskeim.

Külas käisid ema ja vend Silver, majutajaks oli Sulo.

Nädala jooksukontosse jäi 31 h. 

Olen kohal, mõistagi õnnelik. Pikemalt hiljem. Lõpetasin 60 km-se palava päevaga. Pilte leiate fb-i lehel https://www.facebook.com/eestijooks

Aitäh kõigile, kes võimatu võimalikuks tegid. Tore on elada suurepäraste inimeste keskel.

Sander

Asun Kavastus ja hakkan Luunja kaudu Tartu poole liikuma. Tulge kõik kaasa jooksma/rattaga sõitma või lihtsalt kaasa elama! 

Sander

Hei!

Finišeerin kella 15 paiku seal samas, kus startisin, A.Le.Coq Spordihoone juures. Tulge kõik lõpetama Eesti Jooksu!

Sander